Järgmised üritused
Upcoming events

Toetajad







Koostööpartnerid





Algus

Kui minna ajas tagasi asjade alguse juurde, siis peame pöörduma 1960-ndate aastate teise poolde. Orienteerumine oli Võrumaal “tühikargamise” ehk spordi prakti-liselt tundmatu alaliik. Selle maaletoojaks sai praegugi aktiivselt võistlev OK Võru liige Rudolf “Ruudi” Mürk. Ruudi oli mees, kes jõudis kõike – joonistada kaarte, korraldada treeninguid ja võistlusi ning agiteerida ja õpetada teisi. Tema pani muu hulgas käima ka igasuvise o-kolmapäevakute karuselli. Nii nagu igas teiseski enesest lugupidavas Nõukogude Eesti rajoonis. Ruudi ümber koondus Võru orienteerujate üksmeelne punt, kes hakkas peagi mehetegusid tegema ülevabariigilistelgi võistlustel. Orienteerumises, auto-orienteerumises, matkaspordis jne. Kaardistati usinalt just linnalähedasi maastikke - Konnametsa, Väimela, Soe on mõned näi-ted kaartidest, mis hilisematel põlvkondadel on üle joonistamata jäänudki. Üks Ruudi kaaslastest - Ats Virumäe on praegugi pea igal kolmapäevakul võistlejana platsis ja raudne tegija ka korraldajana. Tema sala-armastus on just öised päevakud. Omaaegne Eesti meister öises nagu ta on...
Mati

Perekonnanimi Ojandu. Kõigile orienteerujatele tuntud eelkõige kui ...lihtsalt Mati. Pärast Tartu Ülikooli kehakultuuri-teaduskonna lõpetamist Võrru tööle suunatud Ida-Virumaa mees võttis Võrumaa O-masina tüürimise varsti enda peale. Ise NLiidu paremate suusaorienteerujate hulka kuulununa teadis ta hästi, kui palju on tippujõudmiseks vaja harjutada ja kui hädavajalikud on regulaarsed kaarditreeningud ning uued maastikud. Vajadusel joonistas isegi kaarti, kuigi tunnistab, et parima meelega jätnuks selle teiste teha. Tema käe alt on tulnud omal ajal päevakutel kasutatud Umbsaare, Parksepa ja Roosisaare kaardid. Mati trennist sirgus ridamisi Eesti noortekoondise orienteerujaid. Nende “tuleristsed” toimusid loomulikult kolmapäevakutel. Vaheküsimus: 20 aastat tagasi oli üks Eesti tuntud orienteeruja ühes Tartu noorte orienteerujate treeningrühmas tuntud kui “Kõigi Orienteerujate Sõber”. Kes?
Urmas "Boss" Kannumäe

Mees nagu orkester. Korraldas 1980-ndate keskpaigast alates kolmapäevakuid kümmekond aastat praktiliselt üksi. Planeeris rajad, pani punktid metsa ja korjas need jälle maha, nööriraja tekkimise järel pani maha ka nööriraja, joonistas kõi-gile osalejatele rajad kaartidele (sic!), oli nii stardi- kui finiðikohtunik ja produtseeris kodusel kohverkirjutusmasinal ametlikud tulemused. Uskumatu? Ongi! Aga see on tõsi! Asjatundjad teavad, et Urmasel on kodus ka kopsakas kogu Eesti meistrivõistluste medaleid ja kirjas aukartustäratav arv esinemiskordi Eesti koondises. Mõni ime siis, et sellise kogemustepagasiga mees on Eesti hinnatumaid rajameistreid. Viimatine etteaste oli 4EST Kirikumäel.
Külakorda

käib kolmapäevakute korraldamine alates 1990-ndate keskpaigast. Iga aastaga laieneb korraldajate ring veidi ja eesmärgiks on jõuda niikaugele, et iga korraldaja peaks olema aastas peakorraldaja vaid ühel kaheteistkümnest päevakust. Ülejäänutel saaks ta nautida teiste töö vilju. Loomulikult kuulub asja juurde sõbramehe abistamine kui see abi vajab.
Kaardid ja maastikud

on ilmselt Võru kolmapäevakute trump kui võrrelda neid teiste vabariigi päevakutega. Saame endale lubada luksust harjutada valdavalt Eesti tippklassi maastikel. Käesoleva aasta kolmapäevaku kaartidest-maastikest ei ole ainult kahel toimunud vähemalt Eesti MV või 4EST-i tasemel võistlust. Ühel neist kahest toimus see-eest cirka 30 aasta tagasi Jüriööjooks ja teine on lihtsalt OK Põlva Kobras kaart...(Vinso, väga mõnus päevakumaastik, muide!). Kaartide autorid Kalle Kalm, Leho Haldna, Urmas Kannumäe, Are Leesik, Madis Oras ja Tarvo Avaste on nimed, mis ei vaja reklaami. Obinitsa, Kirikumäe, Kütiorg, Ootsipalu, Haanja - kes seal ei ole jooksnud või suusatanud, see vist eriline tegija ei ole... Siinkohal peab küll kahjutundega nentima, et esialgu ei ole näha noori asjalikke kaardijoonistajaid peale kasvamas. Kas “heaoluühiskonna haigused” on juba enne heaolu ennast Eestisse jõudnud?
Lapsed

on need, keda meie päevakutel viimastel aastatel üha rohkem näha on ja see rõõmustab. Eks veidi aitab siin kaasa ka magusate auhindade loosimine iga päevaku noorte osalejate vahel. Iga 8 poisi või tüdruku kohta üks. Enamasti tuleb välja loosida 4 auhinda poistele ja 2 tüdrukutele. Ülle Raudsepp, Sarmite Sild ja Vello Uiboupin on Mati ja Urmase kõrval teised asjatundjad, kelle hoolealused läbi kolmapäevakute arvukate Eesti meistrimedaliteni jõudnud.
Valgamaa mehed

on viimase kahe aasta värske hoovus võrukeste konnatiigis. Toivo Kotovi eestvedamisel on Lüllemäel taaselustatud orienteerumise algrakuke ja koos Ain-Meelis Hannuse ning Jüri Vanaveskiga astuti Võru klubisse, kus Lüllemäe-meeste käsi juba enne sügavalt sees oli. Kaugeltnurga mehed kipuvad, nagu ikka, esimeste seas kolmapäevakutel kohal olema. Kaasas ikka mõni huviline noor algaja ja nagu raudnael - Anna-Liisa Hannus, meie noorim päevakuline. Plikatirtsul turjal vaevalt 3 aastat, aga iga eluaasta kohta üks kilomeeter läbida pole talle kordagi probleeme valmistanud! Tema sünni- ja elukoht Hundi asub, muide, keset Eesti 1983. aasta legendaarse teateorienteerumise MV kaarti (oled kuulnud komposteerimisest sokisäärde või särgisabasse? Need legendid pärinevad sealt - küsi vanematelt tegijatelt!) Mulluste Eesti meistrivõistluste ja tänavuse 4EST-i korraldamisel näitasid Valgamaa mehed, et nendegi veri ei värise kui on vaja korraldamistöö mägesid liigutada. Allakirjutanul ei ole muud öelda kui - müts maha!
Osavõtjaid

on Võru kolmapäevakutel tavaliselt vahemikus 50-80. Üsna tihti satub meile mõni “kobras”, kuid üldiselt ei ole vastastikune päevakutekülastamine millegipärast eriti pop. Peame tunnistama ka meie tehnilist mahajäämust Kobrasest - vaatamata SI-jaamade ja know-how olemasolule klubis, ei ole me jõudnud nende kasutamiseni kolmapäevakutel nagu naabrid seda on suutnud. Eks meil pea naabrite rõõmuks mõni kehvem külg ka olema! Siiski oleme täis tahtmist järgmisel hooajal oma võimalused ära kasutada.
Internetis

on Võru kolmapäevakute kodulehekülg üks vanemaid päevakute lehekülgi. Autor Kalev “Calew” Külaase tegevus hetkel on praegusele hooldajale Alar "Alaric" Valdmannile teadmata, samuti on teadmata see, mis on saanud ideest kodulehekülg täielikult uuendada, kuid lehekülg toimib oma tulemuste ja uudistega edasi.
Traditsioonid

kuuluvad iga ilusa üritustesarja juurde. Võrukesed alustavad oma kolmapäevakuid igal kevadel öise päevakuga Kubja metsas, mis on ettevalmistuseks enne Jüriööjooksu. Eelpool mainitud Ruudi aegadel toimusid need öised päevakud otse Võru linna tänavatel (ei ole see linna- ja pargiorienteerumine mingi uus ala ühti!). Meeleolukalt ja pidulikult on kombeks korraldada kolmapäevakute sarja ja kogu klubi hooaja lõpetamine. Loomulikult saavad auhinnad kompleksarvestuse paremad, kuid õhtu naelaks kujuneb alati loosiauhindade loosimine. Kes saab paari kingi ja kohvimasina, kes aga kilekoti ja kleepsu - vaat, milles on küsimus!


Võru orienteerumise „Isa” Rudolf „Ruudi” Mürk meenutab...”

Spordialade ja teiste harrastustega on ikka nii, et need hakkavad kuskil arenema vaid siis, kui ilmub keegi eestvedaja. Niimoodi sattusin orienteerumisrajale minagi kui Järvakandi keskkooli tuli geograafiõpetajaks Eesti koondislane Malle Mardiste. Kui kohapeal ei teki elujõulist gruppi, võib see ala liidri lahkumisega ka sama ootamatult kaduda. Nii juhtus Raplamaal Järvakandis.
Sattusin Võrumaale Tartu Ülikooli Kehakultuuriteaduskonnas suusatamistreeneriks õppides 1967.aasta kevadel, kui mind suunati III kursusel treeneripraktikale Võru Laste ja Noorte Spordikooli. Neil aastail oli põhjamaades laialt levinud, et suusatajad osalesid suvisel treeninguperioodil orienteerumisvõistlustel. Orienteerumine oli siis Eestis kiiresti ja edukalt arenev spordiala ning pakkus huvi ka suusatajatele suvise treeningu mitmekesistamiseks. Harrastasin suusatamise kõrval sama edukalt ka orienteerumist. Nii otsustasingi isikliku kogemuse põhjal proovida õpetada orienteerumist ka Võru suusanoortele.
Orienteerumist koheldi Nõukogude Liidus tol ajal kui matkaspordi ala. Ta ei kuulunud spordikomitee, vaid turisminõukogu juhtimisel viljeldavate alade hulka. Esialgu korraldati võistlusi jooksualadena suund- ja valikorienteerumises ning öises suunajooksus. Talvel võisteldi ainult märkerajal. Alal, mis nüüdseks on praktiliselt unustatud. Võistleja pidi tähistatud rada mööda sõites nõelatorkega oma võistluskaardil ära märkima kontrollpunktide asukohad. Võistlejale oli kaardil ära näidatud vaid stardi asukoht. Raja läbimise ajale lisati minuteid nagu laskesuusatamises iga punkti märkimistäpsuse eest. Tavaliselt võrdus 2 mm viga ühe karistusminutiga. Alates 1967. aastast kehtestati orienteerumises meistersportlase ja meistersportlase kandidaadi järgunõuded. See suurendas veelgi huvi uue spordiala vastu.
Kohe alguses pean ära märkima, et võrukatel oli juba enne minu tulekut veidike aimu sellest spordialast. Arvatavasti oli kohalik “ Jõud” korraldanud mingid võistlused, et osaleda Jüriööjooksu võistlustel. Kohalikes spordiühingute „Jõud” ja „Kalev “ kollektiivides oli juba olemas huvi orienteerumise arendamise vastu. Spordikoolis olid olemas valguskoopiakaardid väga algeliselt ja puudulikult kaardistatud Kubija ja Kasaritsa vahelisest alast. Kohtusin inimestega, kes olid selle kaardi järgi jooksnud ja kes omasid orienteerumisspordist juba mingit ettekujutust ( Laur Lukin, Lembit Põldsaar, Tiina Põldsaar jt.). Ei olnud treenerit ja mingeid organiseeritud treeninguid ei toimunud. Oma treeneripraktika ajal piirdusin vaid olukorraga tutvumise ja kahe võistluse läbiviimisega.. Esimene võistlus oli mõeldud spordikooli suusatajatele. Kasutasin juba olemasolevat kaarti. Kontrollpunkte sai panna põhiliselt mägede tippu, mis olid kaardil peaaegu et ainukesed kindlalt määratavad kohad. Muus osas oli kaardi vastavus maastikule väga umbmäärane. Suusatajatele see meeldis. Osavõtjaid oli arvukalt. Teise võistluse korraldasin Missos Vello Viirsalu (töötas kohaliku arstina ja sai hiljem Tartu orienteerumise eestvedajaks) palvel Vastseliina ja Misso keskkooli õpilastele. Osavõtjaid oli üllatavalt palju, kuid kahjuks võistluse läbiviimine ebaõnnestus, sest üks võistleja arvas, et ta peab raja läbimise tõestamiseks kokku korjama kontrollpunkti tähised.
Võrru tulin tagasi 1968.aasta augustis juba suusatamistreenerina. Tööd sain VSÜ “Kalev” Võru Territoriaalnõukogus. Suusatamise kõrval kuulusin vabariigi paremikku ka orienteerumises. Samuti kuulus Eesti koondisse minu abikaasa Helle Mürk. Aasta enne meid oli Võrru tulnud TPI koondislane Arno Huik. Sel moel olid Võrumaal esimesed tasemel orienteerujad ja organiseerijad juba olemas ja oli loogiline, et tuli hakata võistkonda looma ja välja õpetama. Võru “Kalevi” poolt, mille esimeheks Heldur Kohv, oli toetus olemas. Ainult suusatamisega tegelemine end ei õigustanud, sest selle ala jäme ots oli siiski kohaliku „Jõu” käes. Väikeses linnas ei jätkunud kahele spordiühingule kontingenti. Niimoodi sai Võru „Kalevi” territoriaalnõukogu endale uue väljundi. Vaatamata orienteerumissuunitlusele esinesime edukalt ka kõikidel suusavõistlustel. Orienteerumise arendamist Võrus toetas moraalselt ja veidi materiaalselt ka Võru Turismiklubi, makstes osaliselt kinni kaartide valmistamiseks vaja läinud materjali. Tõsiseks treenimiseks ja võistlemiseks läks alates 1969.aaasta sügisest, kui olin saanud lisatööd kehalise kasvatuse õpetajana Võru I Põhikoolis. Tekkis suurem kontakt Võru koolinoortega. Treeninggrupi raudvara moodustasid Võru Kalevi suusatajad. Grupp koosnes põhiliselt Võru Mööblivabriku ( Lembit Põldsaar, Tiina Põldsaar, hiljem Ats Virumäe, Vahur Pääsuke, Tiia Piho, Koidu Nool, Ilmar Põldsaar, vennad Kalle ja Elmo Nelk jt.) ning Võru Gaasianalüsaatorite Tehase (Mati Külaase, Ants Lauter, Kalle Kesselmann, Helle Mürk, Maie Saks, Milvi Ots jt.) sportlastest. Vähesel määral osalesid treeningutel ja võistlustel ka teiste asutuste sportlased, sest orienteerumine oli kavas peaaegu kõikide üleriigiliste ametkondade spartakiaadide kavas. Neist olid tuntumad tegijad ja eestvedajad: Valter Hiielaan - Võru KEK-is, Harri Lüüs - Võru Sides, Heldur Maila - Võru Maaparandusvalitsuses, Arno Huik Võru Teede Remondi ja Ehitusvalitsuses, Are Mõttus – EPT-es, Karin Laine - Rõuge Sovhoosis.
Pidevalt harjutajaid oli üle kahekümne ja treeningutel käidi vähemalt neli korda nädalas. Treeningud toimusid peamiselt spordikooli Kubija suusabaasi juures. Koos täiskasvanutega võtsid treeningutest osa ka Võru I Keskkooli ja Võru I Põhikooli õpilased. Paari aastaga olid mitmed noored suutelised kaasa lööma juba täiskasvanute arvestuses, sest eesmärgid olid seatud kõrgele. Kohe algusest peale hakkasime osalema peaaegu kõikidel üleriigilistel võistlustel: nii vabariigi esivõistlused kui ka teiste rajoonide ja spordiühingute võistlused. Võistlustele sõitsime ikka täis bussiga. Kuna treeningud olid tõsised, ei jäänud edu tulemata. Meistersportlase kandidaadi normatiivi täitsid: Olavi Vilu, Lembit Põldsaar, Vahur Pääsuke, Ats Virumäe, Arno Huik ja Mati Külaase. Helle Mürk ja ma ise täitsime meistersportlase normatiivi. 1974.aastal sai Võru „Kalev” diplomiga orienteerumistreeneri, meistersportlase orienteerumises Mati Ojandu, kes oli juba endale nime teinud üleliidulistel võistlustel. Võistkond tugevnes veelgi. Kaika kuplistikus toimunud märkeorienteerumise võistlustel tuli Võru „Kalevi” teatevõistkond (Rudolf Mürk, Mati Külaase ja Mati Ojandu) Eesti meistriks. Võistkondlikest saavutustest on meelde jäänud, et võitsime endale tol ajal väga populaarse Suveööjooksu võistluse karika (1970.a. ?) ja Märjamaal toimunud Jüriöö jooksul saavutasime III koha. Eesti meistrivõistlustel küündisid medalikohtadele: Mati Ojandu, Helle Mürk, Rudolf Mürk, Ats Virumäe, Mati Külaase, Lembit Põldsaar ja Vahur Pääsuke.
Võrdlemisi edukalt esinesid Võru kooliõpilased KSÜ „Noorus” esivõistlustel ja üleriigilistel noorte esivõistlustel. Esimeste andekate noororienteerujatena paistsid eriti silma: Olavi Vilu –saavutas üleliidulistel noorte esivõistlustel II koha ning Ago Samoson – täitis hiljem meistersportlase normi ning tuli maailma üliõpilaste esivõistlustel kuuendaks ja Lauri Kokka. Kahjuks jäi Lauri sportlasetee lühikeseks. Ta hukkus õnnetult üliõpilasmalevas olles. Hästi esinesid üleriigilistel noortevõistlustel veel Mati Lüüs, Ivari Suisalu, õed Heli ja Anne Hein, Maia (Mikson) Uiboupin, Ene Onoper jt. Sain treeneritöö eest mitmel aastal turisminõukogu aukirja. Mõned aastad hiljem tõusid noorte liidriteks juba teise põlvkonna orienteerujad Aare ja Toomas Huik, Ander Ojandu ning Raul Mürk.
Esialgu oli probleemiks kohalike orienteerumiskaartide puudumine. Tuli hakata ise kaarte joonistama. Aluskaartidena sai kasutada säilinud ja väga aegunud ennesõjaaegseid sõjaväe topograafilisi kaarde. Hiljem õnnestus hankida salajasi, kuid veidi uuemaid, põhiliselt mõõdus 1 : 50 000 nõukogude sõjaväe kaarte. Need tuli täielikult ümber teha. Kaardimaterjali sai paljundada ainult fotograafilisel teel. Nii pidi treener valdama lisaks topograafiale ka fotograafia nippe. Loomulikult olid tolle aja kaardid must-valged. Tallinnas ja Tartus hakati juba osaliselt mitmevärvilisi kaarte trükkima. Esimeste harjutuskaartidena joonistasin Kubija suusabaasi ümbruse ja Võlsi kaardid. Võistlus ja treeningmaastikku tuli laiendada ning järgmisena joonistasin Väiso, Sänna, Puiga, Kolepi, Räpo, Leevi, Süvahavva, Kasaritsa ja Käätso kaardid. Kaardi joonistamist sai õpetatud ka oma õpilastele ja nende tööga valmisid uued kaardid: Konnamets (Mati Külaase), Umbsaare ja Lasva (Are Mõttus), Haanja ja Sõmerpalu (Lembit Põldsaar), Pindi (Vahur Pääsuke), Hatiku (Olavi Vilu) ja Väimela (Ats Virumäe). Treeningtingimused paranesid veelgi seoses üleriigiliste võistluste läbiviimisega Võrumaal, sest igast võistlusest jäi meile võistluste läbiviimiseks ja harjutamiseks uus kaart. Ise joonistasin suurüritusteks järgmised värvikaardid Kolepi (Võru auhinnavõistlus), Tootsi-Saaluse (Eesti meistrivõistlused) ja Jaanimäe (Eesti meistrivõistlused). Üleriigilistest üritustest jäid maha järgmised värvikaardid: Rõuge ürgorg (Avo Saue), Plaani (Arne Kivistik) ja Järvede org (Mati Poom).
Koos kaartide valmistamise ja kohaliku aktiivi tekkimisega osutus võimalikuks korraldada oma võistlusi. Esialgu oli populaarne kolm aastat toimunud jüriöö linnajooks. See kujutas endast Võru linna plaani järgi toimuvat öist ühisstardiga valikorienteerumisjooksu. Rajooni (= Võrumaa) meistrivõistlusi ja orienteerumiskolmapäevakuid hakkasime pidama vist alates 1970 aastast. Miks kolmapäevakud? Sellepärast, et me võtsime sageli osa Tartu neljapäevakutest ja nii tuligi võtta oma võistluste läbiviimiseks teine päev. Tihti võtsid meie kolmapäevakutest osa ka Põlva orienteerujad. Teiste piirkondade eeskujul hakkasime korraldama ka Võru auhinnavõistlusi eri vanuseklassidele. Osavõtjate arv küündis kolmesajani. Võrumaa muutus järjest populaarsemaks. Seitsmekümnendate aastate alguses viidi siin läbi motoorienteerumise, vist esimesed, ja autoorienteerumise Eesti meistrivõistlused (1974, kaart ja rada -R. Mürk). Mõlemad need alad meenutasid tol ajal praegust suusa- või rattaorienteerumist ja olid küllaltki ohtlikud, sest kiirus oli siis üldiselt piiranguteta või ainult teatud lõikudel piiratud.
Seitsmekümnendate alguses hakkasid Eestis tekkima esimesed orienteerumisklubid. See plaan oli ka Võru orienteerujatel. Toimus isegi asutamiskoosolek, kuid tol ajal Võrus valitsenud spordiühingutevaheliste erimeelsuste tõttu jäi idee realiseerimata. Kahjuks. Nüüd on väga hea meel, et see plaan aastaid hiljem siiski teostus ja on end igati õigustanud. Seda tänu uutele liidritele: Mati Ojandu, Ülle Raudsepp, Urmas Kannumäe, Sixten Sild ja Aigar Pindmaa. Alates sellest perioodist võib Võru orienteerumise ajaloost kirjutada uue peatüki. Looduslikke tingimusi arvestades on Võrumaa orienteerumisspordi arendamiseks üks sobivamaid paiku Eestis. On hea meel tõdeda, et Võrumaal jätkub eestvedajaid ja et Orienteerumisklubi „Võru” on üks Eesti paremaid ning et see ala köidab paljusid noori ja täiskasvanuid. Orienteerumisklubi võimekusest räägib ja ta saab uhke olla, et on olnud kahel korral maailmakarikavõistluste etapi ja maailma veteranide meistrivõistluste läbiviijaks.
Võru orienteerujate edukas esinemine innustas ka Põlva spordijuhte: Ants Maiste – spordikomitee esimees ja Jaak Ratt - VS „Jõud” nõukogu esimees, astuma samme orienteerumise juurutamiseks Põlvamaal. Ala käimalükkamiseks kutsuti mind kahel korral Põlvasse orienteerumisalast õppust läbi viima ning korraldasin esimesed kaks võistlust - Hatikul ja Taevaskojas. Võistlustel paistis silma ja sai edaspidi põlvakate orienteerumise eestvedajaks Arvo Saal. Kahe rajooni vahel hakkasid arenema head suhted. Viisime läbi rajoonidevahelised sõprusvõistlused. Esialgse edumaa tõttu jäid kindlalt peale võrukad. Need suhted on säilinud tänaseni ja Põlvamaast on saanud samuti tugev orienteerumiskeskus.

Oktoober 2004